Aragon uues kodus

10. septembril läks uude koju meie väike Aragon. See tubli nunnu Aragon, kes jooksis alati koplis vastu, kes pistis ise nina päitsetesse, et need talle pähe paneks ja kellele meeldis, kui sa teda kõvasti-kõvasti kallistasid ja igaltpoolt sügasid... See Aragon, kes on korduvalt treileri peale läinud ilma pikema jagelemiseta...

Arvestasime, et Aragoni huviline jõuab kella ühe paiku meile ja läksime mõni minut enne seda hobuste juurde, et talle sobivaid päitseid pähe proovida ja harjata ja muud sellist, et poiss soliidsem välja näeks. Ja kuidas Aragon käitus? Ta nägi päitseid ja pistis punuma. Meie tubli Aragon jooksis eest ära ja ei lasknud päitseid pähe panna. Ja kuidas sa ütled potentsiaalsele ostjale, et ta pole kunagi varem nii teinud? Tundub nagu asi, mida müüjad enda "kiiksuga" hobuste kohta tavaliselt ütleksid, eks 😁 Sellist käitumist oleks oodanud ükskõik milliselt teiselt hobuselt, aga mitte Aragonilt.

Pisike Aragon

Okei, päitsed sai ikkagi mingi aja pärast pähe...

Ja siis kui oli vaja hobuseautosse kõndida, arvas Aragon, et on paras aeg lihtsalt seista nagu väike eesel ja vastu punnida. Ja sedasi mitte minuti ega kaks vaid paar tunnikest. Ei aidanud ei lükkamine, tõmbamine, õuna-leiva-müsli-muru-heinaga meelitamine ega ka jalgade tõstmine - poiss oli maa küljes kinni. Ühel pisikesel ponil, kellel kaalu max 300 kg, tundus sel ajal küll vähemalt 3 tonni jagu ekstra gravitatsiooniga massi olevat.

Siit loo moraal: "Ta pole kunagi varem sedasi teinud" võib tõesti tähendada, et ta ei ole kunagi nii teinud... Seda poleks ma vist enne sellist päeva uskunud 😅

Aga õhtu lõpuks jõudis Aragon n-ö veidrast päevast hoolimata ilusti koju. Nüüdseks on ta uues kodus juba sisse elanud ja uus omanik on temaga rahul - eks see olegi peamine! ❤

Meie soovime talle kõike head ja ehk näeb teda järgmisel aastal ka kuskil näituseringis, sest lisaks heale peale on ta ju täitsa kobe poiss 😉

Aragon 1-aastasena